Mõtisklus metsast, kunstist ja iseendast

Loodus on kodu ja inspiratsioon. Vahel on tunne, et ütlemata jätmine on olulisem kui ütlemine - energia hoidmiseks. Mis sellest loodusest ikka kuulutada, ta on ka ilma selleta püha! Samas on mets nii aktuaalne teema paljude kunstnike loomingus - ehk on seda praegu üha enam vaja...

Maria Välja blogipostitust tegemas, paistab arvuti, pliiatsitops ja kunstniku kodu
Et me päriselt ei võõrduks... Ja jõuaksime oma uues teadmises enda süvajuurteni tagasi. Vahel (või õigemini tihti) on ilusaid mõtteid rohkem kui käegakatsutavaks kunstiks jõuan luua. No ja vahel ei raatsi kohe... Ja mõnikord ootavad ideed küpsemist - nad laagerduvad nagu hea vein või juust. Ja siis tuleb veel mängu minu (kas eestlaslik?) tagasihoidlikkus, et mis nüüd mina?... Teised oskavad ja teavad paremini... Ning ka väljendavad seda tihti sügavamalt... Aga ju on nii, et igal ühel on oma rada ja see sügavus väljendub erinevalt. 

Minu kunst on lihtsatest tõdedest, mis on ehk ka need kõige olulisemad. Ma leian ilu ja sära väikestes igapäevastes või lihtsates asjades... Nagu valgus ja värv, tunne, loomad, mets, armastus, energia liikumine... Ei olegi vaja kogu aeg leiutada... Vaid see sama tuttav ja kodune tunne, mida me teame või sügavalt enda seest otsime, on oluline õrnalt ja tundlikult visualiseerida - mõnusaks kaaslaseks. Parimad kooselud on ju need, kus ühtlasi ollakse oma partneriga head sõbrad. Et kired ei käi pidevalt äärmusest äärmusesse, vaid et koos saab ka rahulikult olla ja kulgeda. Hea maal võiks samasugune olla - et see ei häiri või küta su kodus kirgi, vaid on tore seltskond, mis vahel toob värskust ja rõõmu, vahel rahu, vahel uusi ideid ja seiklusi.

Need kaks eelmist lõiku leidsin ma oma märkmikust, kirjutatud eelmise aasta maikuu 20. päeval. Ja need kõnetasid mind nüüd ehk võimsamaltki kui tookord neid ridu kirja pannes. Põhjus, miks ma siia blogisse veel üldse postitanud ei ole, ei ole laiskuses või selles, et mul ei ole midagi öelda. Mul on tihtipeale mitmeid mõtteid ja tundeid, mida tegelikult sooviksin jagada - loomingust, protsessist, elu kulgemisest. Kuid tunnen, et selline enese avamine ei võimalda enam põgenemisteed - siis teavad minu jälgijad, kes ma tegelikult olen. Oma kunstiloomingus olen ma juba julgenud aususe tee valida - enam ei püüa ma luua maale ja pilte, mis "peaks kõigile meeldima" või "mida teised kunstnikud tõeliseks kunstiks peaksid". Igas ettevõetud töös püüan säilitada selle "päris minu" ning loodan, et tänu sellele olen leidnud üles need inimesed, kes hindavad minu loomingut just selle "miski" pärast, mida minul on maailmale pakkuda. Ja nüüd avan enda uue tahu, lootes, et sellele lehele ja neid ridu lugema jõuavad just need, kes on minu ja minu kunsti sõbrad, kellel on sellest kasu või rõõmu, kellele saan tuua südamesoojust ja helgeid kogemusi.

Kommentaaride lisa looja CComment