maria valja kunstnik

 

Hei! Mina olen Maria – elu õpilane, kunstnik, illustraator, armastuse teel käija. Sündisin 1989. aastal Pärnumaal Vändra metsade vahel ühes armsas talus Pärnu jõe kaldal.

Kui mõtlen selle peale, millal mul tuli soov just kunstnikuks saada, tuleb meelde varane mälestus lasteaiast. Ma mäletan, et mul oli visioon, et tahan olla kunstnik. Ma ei teadnud, mida see täpsemalt endast kujutas, aga see mõte tekitas minus alati mingisuguse õhina. Mu elavaimad mälestused lasteaiast ja kooli algusest on seotud maalimisega. Näiteks meenub kord 1.klassis, kui teised läksid õue mängima, kuid mina olin nii süvenenud oma metsamaali tegemisse, et jäingi klassi seda lõpetama.

Koolis olin ma eeskujulik viieline igas aines, käisin olümpiaadidel ning pigem olin tugevam reaalainetes. Aga ükski nendest ei helisenud päriselt südames. Põhikooli lõpupoole hakkasin taas rohkem joonistama - inimesi. Joonistasin ühest sõbrast portree ning tema vanemad, muusikainimesed, märkasid seda. Nad ütlesid, et ma ei tohiks seda "kunstiasja" niisama jätta, vaid peaksin end kindlasti edasi arendama. See pani mind mõtlema ja andis esimest korda enesekindlust, et äkki tõesti võib ka kunsti loomisest elukutse saada... Alates sellest hetkest olen ka teistele inimestele maalinud ja joonistanud, gümnaasiumi ja ülikooli ajal saigi minu taskuraha teenimise väljundiks kunstialaste tellimustööde tegemine.

2006. aastal, 11. klassis, hakkasin käima Pärnus Tiina Saidla kunstistuudios. Sõitsin 2x nädalas bussiga õhtuti Vändrast sinna ja tagasi ning see oli paradiis! Olen ülimalt tänulik Tiinale, kes meid kunstikõrgkooli sisseastumiseks ette valmistas ning minu praktilisest meelest lähtuva mõtte reklaamidisaini õppima minna kahtluse alla seadis. Ta ütles mulle: „Maria, Sina oled ju maalija!”. Ja nii ma Tartu Kõrgemasse Kunstikooli maali õppima läksingi. Armastasin neid nelja aastat selles koolis südamest ning lisaks leidsin oma kursuselt kaaslased kogu eluks.

Millegipärast oli aga 2012. aastal kunstikooli lõpetades siiski minus puudu julgus saada kunstnikuks. Tundsin, et eduka kunstnikuna peab mu kunst olema suur, intrigeeriv, poliitiline, provokatiivne ning huvitav, aga mitte tingimata ilus. Tundsin, et pean justkui võitma teiste, tõeliste kunstnike, poolehoiu ning maalima seda, mida kaasaegselt kunstnikult eeldatakse. Võimalik, et mul puudus veel lihtsalt piisav enesekindlus päris enda väljendamiseks, lubamaks maailmal näha minu enda hingest tulevat loomingut. Tundsin vajadust „kindlama” erialaga jätkata ja läksin Tartu Ülikooli pedagoogika magistriõppesse. Aasta hiljem tulin sealt tulema, sest ei olnud seda õiget sisetunnet, mis mind seni elus ikka juhatanud oli.

Olukord võttis uue kursi tollel samal 2013. aasta sügisel, pärast oma kolmandat USA raamatumüügi suve, mille eest olen väga-väga tänulik, kuna õppisin ja arenesin tohutult, aga kus ma järjest enam tundsin, et kulutan oma energiat vale asja peale – mul juba on kutsumus, millele peaksin 100% pühenduma. Suvest väsinud, koolist tüdinud ning lisaks pärast isikliku elu traagilist aega vajasin põgenemisvõimalust.

Ja ma põgenesin talveks Euroopa lõunatippu – Hispaaniasse ja Gibraltarile. Kodust kaugel, lõputu tuulise mere ja sõbralike võõraste juures jõudsin ma lõpuks iseendani. Ja koju. Igatsesin väga Eestit. Metsa! Armsaid rabajärvi ja jõgesid! Ja veelkord metsa! Seal panin kirja esimese päris plaani ja visiooni oma kunstnikuelu jaoks. Sündis idee mu esimese päris näituseseeria „Metsarahva” jaoks.

2014. aasta kevadel tagasi koju tulles hakkasin igapäevaselt postkaarte maalima, müüsin lambipoes lampe ning siis tegin poolteist aastat seinamaalinguid. Vahepeal proovisin veel Tallinnas elu kujundaja-küljendajana, mida tehes õppisin väärtuslikke tehnilisi oskusi, kuid süda ihkas ikka Lõuna-Eesti metsadesse. Ja mu südamele vastati – kohtusin Tallinnas elades oma tulevase mehega, kes elas juba siis siinsamas Kambjas, pidas talu ja kasvatas lambaid. Muidugi kibelesin pealinnast ära! Aga siiski endiselt oli julgusest puudu, et päriselt kunstniku tee jalge alla võtta ning leidsin endale kindluse mõttes Tartus õpetajatöö.

Päriselt otsustavaks sai töö kõrvalt aastaks Tartu Kunstikooli minek ja laste saamine. Osalesin Tartu Kunstikoolis kunstnik-kujundaja jätkuõppes ning sain sealt suurepärast praktikat, mentorlust ja piisavalt enesekindlust, et võtta vastu otsus – minus on piisavalt sisu, töökust ning südamesoovi, et saada vabakutseliseks kunstnikuks. Ning laste sünniga hindasin elu muidugi veelgi ringi – iga hetk tundub kallis ning tahaks kogu oma aja pühendada sellele, mis on minu südames oluline, milles ma tunnen, et on minu hinge tee.

2019. aasta sügisel, olles lastega juba pea kolm aastat kodus olnud, ei pidanud ma enam tavatööle tagasi mineku mõttele vastu ning lõpetasin õpetamise töösuhte. Sain vabaks tegemaks seda, mida terve elu olen tundnud end kutsuvat ning olen nüüd selgeks saanud, et südame häälel on alati õigus.

Meie süda on targem kui mõistus. Tema järgi elades jõuame päriselt iseendani ja saame käia oma hinge teed. Ja kuigi ka need teed on käänulised, juhib nendel radadel meid kindel südame tunne, et teeme õiget asja, elame kooskõlas iseendaga. Ma tunnen, et olen praeguseks jõudnud endale piisavalt lähedale, et julgen olla mina ise, mitte keegi, keda minult oodatakse. Ning olen saanud teada, kes ma üldse olen.

Ma leian ilu, rahu ja rõõmu väikestes asjades.

Eesti loodus ja väekad inimesed on minu muusad.

Ma armastan luua tundlikku, ilusat kunsti, tuua välja lihtsate hetkede võlu ja maagia.

Tähtis on see, et ma maalin seda, mis tuleb südamest ja hingest.

Maalin rõõmuga ka Sulle!