Korv 0

ikoonfbikooninstaikoonpinterest

Ema on kindlus, ema on turvatunne. 

Mäletan seda oma lapsepõlvest - kui kogu maailm oli minu vastu, siis ema oli justkui tagala, kuhu sai lõpuks alati pöörduda. See ei tähenda, et me oleksime alati hästi läbi saanud või et tülisid ei oleks olnud. See tähendab midagi sügavamat kui lihtsad igapäevased argielu nägelemised...

Kui minu esimene laps sündis, kirjutas mu vanem õde mulle: "Nüüd hakkad mõistma, kuidas sinu ema sind armastab ja kuidas sinu isa sind armastab. Kui eelnevalt lihtsalt teadsid, et nad sind armastavad, siis nüüd tunned esimest korda, milline on ema ja isa armastus sinu enda sees."...

See on üks ilusamaid asju, mida keegi mulle kunagi öelnud on. Just nii ongi! Alles siis hakkame oma ema armastusest päriselt aru saama kui me ise lapsevanemateks saame. Ning ka sellest, et meie lapsed ei saagi seda rohkem mõista kui tundena, et me oleme nende kindlus - nad ei peagi nägema meie südamevalu ja muret, meie ebakindlust või kahtlusi. Nad lihtsalt tunnevad, et nad on alati hoitud ja et meie oleme nende maailma tugisammas.

Ja kui neile kunagi lapsed sünnivad, siis avardub elu ja maailm hoopis uuel viisil ning nad hakkavad mõistma paljut, mis lapsena tundus ehk ülekohtune või jabur, aga üle kõige seda, mida tunnevad nende vastu nende vanemad!

Aitäh, minu kallis maailma parim emme, et olid ja oled selline nagu sa oled, sest tänu sinule olen mina kujunenud inimeseks, kes ma täna olen!

Kallistused südamest! 

emmega

 Emmega! See pilt on tehtud 7 aastat tagasi minu ülikooli lõpetamisel! Võtan seda kui märki, et peaksime tihedamini koos poseerima :)

1B1A0452 

Ja mina oma kahe ilmaimega, tänu kellele olen selle imelise ema staatuse endale saanud!

2019. aasta veebruaris pildistas meid Maris Treufeldt.

 

 

Loodus on kodu ja inspiratsioon. Vahel on tunne, et ütlemata jätmine on olulisem kui ütlemine - energia hoidmiseks. Mis sellest loodusest ikka kuulutada, ta on ka ilma selleta püha! Samas on mets nii aktuaalne teema paljude kunstnike loomingus - ehk on seda praegu üha enam vaja... Et me päriselt ei võõrduks... Ja jõuaksime oma uues teadmises enda süvajuurteni tagasi. Vahel (või õigemini tihti) on ilusaid mõtteid rohkem kui käegakatsutavaks kunstiks jõuan luua. No ja vahel ei raatsi kohe... Ja mõnikord ootavad ideed küpsemist - nad laagerduvad nagu hea vein või juust. Ja siis tuleb veel mängu minu (kas eestlaslik?) tagasihoidlikkus, et mis nüüd mina?... Teised oskavad ja teavad paremini... Ning ka väljendavad seda tihti sügavamalt... Aga ju on nii, et igal ühel on oma rada ja see sügavus väljendub erinevalt. 

Minu kunst on lihtsatest tõdedest, mis on ehk ka need kõige olulisemad. Ma leian ilu ja sära väikestes igapäevastes või lihtsates asjades... Nagu valgus ja värv, tunne, loomad, mets, armastus, energia liikumine... Ei olegi vaja kogu aeg leiutada... Vaid see sama tuttav ja kodune tunne, mida me teame või sügavalt enda seest otsime, on oluline õrnalt ja tundlikult visualiseerida - mõnusaks kaaslaseks. Parimad kooselud on ju need, kus ühtlasi ollakse oma partneriga head sõbrad. Et kired ei käi pidevalt äärmusest äärmusesse, vaid et koos saab ka rahulikult olla ja kulgeda. Hea maal võiks samasugune olla - et see ei häiri või küta su kodus kirgi, vaid on tore seltskond, mis vahel toob värskust ja rõõmu, vahel rahu, vahel uusi ideid ja seiklusi.

Need kaks eelmist lõiku leidsin ma oma märkmikust, kirjutatud eelmise aasta maikuu 20. päeval. Ja need kõnetasid mind nüüd ehk võimsamaltki kui tookord neid ridu kirja pannes. Põhjus, miks ma siia blogisse veel üldse postitanud ei ole, ei ole laiskuses või selles, et mul ei ole midagi öelda. Mul on tihtipeale mitmeid mõtteid ja tundeid, mida tegelikult sooviksin jagada - loomingust, protsessist, elu kulgemisest. Kuid tunnen, et selline enese avamine ei võimalda enam põgenemisteed - siis teavad minu jälgijad, kes ma tegelikult olen. Oma kunstiloomingus olen ma juba julgenud aususe tee valida - enam ei püüa ma luua maale ja pilte, mis "peaks kõigile meeldima" või "mida teised kunstnikud tõeliseks kunstiks peaksid". Igas ettevõetud töös püüan säilitada selle "päris minu" ning loodan, et tänu sellele olen leidnud üles need inimesed, kes hindavad minu loomingut just selle "miski" pärast, mida minul on maailmale pakkuda. Ja nüüd avan enda uue tahu, lootes, et sellele lehele ja neid ridu lugema jõuavad just need, kes on minu ja minu kunsti sõbrad, kellel on sellest kasu või rõõmu, kellele saan tuua südamesoojust ja helgeid kogemusi.

näituse plakat loodusmajaNeed illustratsioonid on algselt loodud beebiraamatu “Minu esimene raamat” jaoks, mis
sündis koostöös Virgylia Soosaare ja Madli Kiriga. Kuigi raamat ise ei ole veel trükivalgust
näinud, sai loomalaste piltide komplekt niivõrd tore, et esineb juba teisel näitusel – seekord päris enda omal.

“Eesti loomade laste” loomise lugu oli kantud ema ja lapse vahelisest suhtest, laste vahetust ja imelisest olemusest – olgu nad siis inim- või loomalapsed. Need pildid sündisid ajal, kui ootasin ise enda poja sündi eelmisel kevadel. Usun, et see eriline tunne
talletus ka neisse illustratsioonidesse ning mulle tundub, et nende kirjeldamiseks ei olegi
palju sõnu vaja. Mul on lihtsalt suur rõõm seda lugu teiega jagada.

Autorist: Lõpetasin 2012. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli maali eriala ning olen osalenud
paljudel ühisnäitustel. “Eesti loomade lapsed” on minu kolmas isikunäitus. Varasema
õlimaali asemel olen viimastel aastatel pühendunud üha rohkem akvarellile ning siinse näituse tööd on loodud ühendades tindipliiatsi joonistust ja akvarellimaali. Armastan akvarelli looduslähedast, kerget ja puhast olemust. Minu loomingu inspiratsiooniks on looduse müstiline maailm ja armastus. Soovin luua harmooniat meid ümbritsevasse keskkonda.

Maria V2lja Metsarahvas plakat pyhaj2rve 72dpi

Autor näitusest: Eestlased on metsarahvas ning mina olen metsarahva isend. Võõrsil on palju kaunist loodust, mägesid ja meresid, aga kodumaa mets on midagi erilist. Mets on kodu. Metsas leiab tuule eest varju, seal saab varbad samblasse kaevata, linnulaulu kuulata ja loodusega tõelise sideme luua. Puude vilus kasvavad metsaannid meile toiduks ning puu ohverdamisega saame tuld ja sooja. Mets annab, mida vaja ning võtab, mis meid enam ei teeni. Mets elab, mets kõneleb, mets hoiab. Metsarahvas on kõik need nähtavad ja nähtamatud müstilised olendid, kes metsa harmooniat ja tasakaalu hoiavad, meid heatahtlikult toetavad ning aitavad, aga vajadusel ka korrale kutsuvad. 

"Metsarahva" kujunemislugu kestis 3 aastat. Kõik sai alguse sellest, kui 2014. aasta alguses Euroopa lõunatipust talvitumast tagasi Eestisse pöördusin. Siis jõudsin ma päriselt koju. Ning sain ka aru, mis on Eestis nii erilist ja minule oma – METS. Näituse tuumiku moodustavad 13 akvarellmaali, mille tegelased ja lood kujunesid orgaaniliselt ja tunnetuslikult. Usaldasin loomingu protsessi ning seda, et kõik nad sünnivad nii nagu vaja ja siis kui on õige aeg. 

Maria Välja on 2012. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli maali eriala lõpetanud kunstnik, kes on osalenud paljudel ühisnäitustel ning „Metsarahvas” on tema teine isikunäitus. Varasema õlimaali asemel on ta viimastel aastatel pühendunud üha rohkem akvarellile. Akvarelli looduslähedane, puhas ja kerge olemus väljendab kunstniku taotlusi loomingus. Tema kunsti inspiratsiooniks on loodus, selle nähtav ja nähtamatu müstiline maailm, armastus, hingeline, vaimne ja kehaline areng. Maria looming jutustab lugusid, millel on mitmeid tasandeid. Visuaalse ilu kõrval on oluline ka harmoonia ja elu loomine ümbritsevasse keskkonda.

Lisainfo: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või 55542060

 

Võta minuga ühendust

Maria Välja
info@mariavalja.com
+37255542060


Valgusrada OÜ

Registrikood 12479545
a/a EE077700771001131252

Liitu uudiskirjaga